Infortune tähendab 'õnnetus' või 'ebaõnn'. See on prantsuse keeles veidi vanamoodne ja poeetiline sõna, mis annab laulule sügavama ja dramaatilisema tooni.
Laulus kasutatakse seda, et kirjeldada laulja ebaõnne ja lootusetust olukorras, kus isegi kuu temast hoolida ei taha. See sõna toob esile loo melanhoolse ja kurva meeleolu, muutes selle meeldejäävaks ja mõtlemapanevaks.
Indochine’i „J’ai Demandé À La Lune” on kummaline ja veidi kurb vestlus inimesega, kes pöördub vastuste saamiseks kuu poole. Ta ütleb: „J’ai demandé à la lune” [Ma küsisin kuult] ja näitab talle oma „brûlures” [põletushaavu või haigetsaamise jälgi]. Kuu aga naerab tema üle. Päike ei tea sellest midagi ning taevas ei näe samuti kuigi hea välja. See kosmiline pilt teeb olukorra korraga naljakaks ja üksildaseks: laulja otsib lohutust taevast, kuid kuu vastab üsna külmalt.
Seejärel jõuab küsimus armastuseni: „Si tu voulais encore de moi” [Kas sa tahad mind ikka veel?]. Kuu vastab: „J’ai pas l’habitude de m’occuper des cas comme ça” [Ma pole harjunud selliste juhtumitega tegelema]. See on tahtlikult kuiv ja veider vastus inimesele, kes vajab väga selgelt abi. Laulja meenutab suhet, milles mõlemad olid kunagi kindlad, kuid nimetasid seda vahel lihtsalt seikluseks, mis ei pidanud kaua kestma. Nüüd pole tal eriti midagi öelda ega nalja teha, sest ta kujutab alati ette halvimat ja isegi parim teeb talle haiget. Just see vastandus teeb laulu nii meeldejäävaks: taevas on suur, küsimused on suured, kuid vastus armastuse kohta jääb halastamatult ebamääraseks.