Viistäköön on verbist "viistää" tuletatud vorm, mis tähendab "puudutada kergelt", "riivata" või "libiseda millegi pinnalt". See on haruldane ja poeetiline sõna, mis annab laulule sügavust.
Laulu kontekstis, "Viistäköön siipeni maata" (Puudutagu mu tiivad maad), viitab see soovile või vajadusele jääda maandatuks ja reaalsusega kontaktis, isegi kui hing ihkab vabadust ja rändamist. See loob ilusa pildi linnust, kes lendab madalalt, hoides samal ajal ühendust maaga.
See Elonkerjuu lugu "Viistäköön Siipeni Maata" räägib vabaduseigatsusest ja pidevast liikumisvajadusest. Laulja tunneb, et ta ei sobi paigale, olgu see siis "tummansininen Suomen maata halkoo" [tumesinine Soome maad läbiv tee] või "talo punatiilinen, tammesta sen ovi" [punastest tellistest maja, mille uks on tammest]. Ta peab minema, sest "veri vetää tätä luontoa taas menemään" [veri tõmbab seda loomust jälle minema].
See on lugu rändurist, kes ei taha olla kellelegi koormaks ega tõestada midagi, nagu ta ütleb: "En lähäre vaivaksi en lähäre myöskään siksi / Että olisin parempi tai antamassa periksi" [Ma ei lähe tüliks ega ka sellepärast / Et oleksin parem või annaks alla]. Teda tõmbab tee ja uued kohad, isegi kui see tähendab, et ta peab lahkuma kellegi juurest, kelle poole ta veri tõmbab. Laul on täis sellist rahutut energiat ja igatsust vabaduse järele, mis paneb kuulaja kaasa elama.