Solfège tähendab muusikas solfedžot ehk noodilugemise ja kuulmise õpetust. See on haruldane ja spetsiifiline sõna, mis annab laulule sügavuse ja kunstilise mõõtme.
Laulus kasutab Edith Piaf seda metafooriliselt, öeldes: "J'en ai tout un solfège sur cet air qui bat" (Mul on terve solfedžo sellest löövast viisist). See viitab sellele, et laulja on kogunud oma mälestustest ja tunnetest terve muusikalise kompositsiooni, mis on sama keeruline ja sügav kui solfedžo harjutused.
Kas sul on kunagi mõni viisijupp nii lootusetult pähe kinni jäänud, et ajab lausa marru? Prantsuse laulja Édith Piaf võtab selle tunde loos "Padam, Padam" ette täie kirega. See laul ei räägi lihtsalt tüütust meloodiast, vaid viisist, mis käib tal kannul nagu elav kummitus: «Il arrive en courant derrière moi» ("See jookseb mu järel"). Muusika lööb peas rütmi – padam, padam – ja sunnib teda tahtmatult meenutama vanu armusuhteid, noorust ja möödanikku. Ta kurdab, et see viis katkestab teda pidevalt ja räägib temast valjemini: «Il a coupé la parole / Il parle toujours avant moi» ("See segas mulle vahele / See räägib alati enne mind").
Piaf vaatab oma mälestustele otsa üsna terava ja iroonilise pilguga. Ta ei ilusta vana romantikat, vaid nimetab seda farsiks – «Toute la comédie des amours» ("Kogu see armastuse komöödia"). Ta laulab odavatest tunnetest nagu «Des je t'aime de quatorze juillet» ("14. juuli 'ma armastan sind'-id", viidates Prantsuse rahvuspüha lärmakatele tänavapidudele) ja «Des toujours qu'on achète au rabais» ("Igavikkudest, mida ostetakse allahindlusega"). Lõpuks taob see rütm peas edasi nagu puust süda («comme un coeur de bois»), jättes laulja silmitsi tõsiasjaga, et mineviku eest ei saa põgeneda isegi järgmise tänavanurga taha.