Solfège tähendab muusikas solfedžot ehk noodilugemise ja kuulmise õpetust. See on haruldane ja spetsiifiline sõna, mis annab laulule sügavuse ja kunstilise mõõtme.
Laulus kasutab Edith Piaf seda metafooriliselt, öeldes: "J'en ai tout un solfège sur cet air qui bat" (Mul on terve solfedžo sellest löövast viisist). See viitab sellele, et laulja on kogunud oma mälestustest ja tunnetest terve muusikalise kompositsiooni, mis on sama keeruline ja sügav kui solfedžo harjutused.
Kas oled kunagi tundnud, et mõni meloodia jääb sind kummitama, ilmub ikka ja jälle su mõtetesse, justkui teaks see sinust kõike? Edith Piafi "Padam, Padam" räägib just sellest! See lugu kirjeldab meloodiat, mis on laulja peas päevad ja ööd, justkui oleks see temaga kaasas olnud kogu elu: "Cet air n'est pas né d'aujourd'hui / Il vient d'aussi loin que je viens" (See viis ei sündinud täna / See tuleb sama kaugelt kui mina). See viis on nii tugev, et see justkui räägib enne teda, kattes tema enda hääle: "Il parle toujours avant moi / Et sa voix couvre ma voix" (See räägib alati enne mind / Ja selle hääl katab minu hääle).
See kummitav meloodia toob esile mälestusi möödunud armastustest ja suhetest, sundides lauljat neid uuesti läbi elama. See on nagu sõber, kes meenutab talle kõike: "Il dit: Rappelle-toi tes amours / Rappelle-toi puisque c'est ton tour" (See ütleb: Tuleta meelde oma armastused / Tuleta meelde, sest nüüd on sinu kord). Laulja näeb silme ees kogu "armastuse komöödiat" – need "igavesed" lubadused, mida antakse ja võetakse, justkui oleksid need odavad kaubad: "Des toujours / Qu'on achète au rabais" (Igavesed / Mida ostetakse allahindlusega). See viis on temaga nii tihedalt seotud, et see tunneb ta tänaval ära: "Sur l'air qui m'a reconnue" (Selle viisi saatel, mis mind ära tundis). See on lugu, mis on täis nostalgiat ja ehk ka pisut kibedat huumorit, näidates, kuidas minevik meid alati saadab.