Gibała tähendab „õõtsus” või „kõikus” ning pärineb verbist gibać, mis kirjeldab ebastabiilset edasi-tagasi liikumist. Laulus kasutatakse seda kirstu kohta: hauakaevajad teavad, kuidas seda langetada nii, et see ei kõiguks.
Denatani (KSM), Sri Lankalt pärit artisti, loos „My Grabarze” räägivad hauakaevajad väga otsekoheselt oma tööst. Nad ilmuvad siis, „gdy ci nic nie działa” [kui miski sinus enam ei tööta] ja „kiedy już nie ruszasz tym, co mama w genach dała” [kui sa ei liiguta enam seda, mille ema sulle geenidega andis]. See on musta huumoriga viis öelda, et jutt käib inimesest, kes on surnud. Korduv „zimna krew” [külm veri] ja „cmentarny cech” [surnuaia ametkond või vennaskond] annavad neile peaaegu ametliku, kivikülma enesekindluse.
Laul läheb eriti konkreetseks, kirjeldades matuseid: nad teavad, kuidas surnukehi matta ja kirstu alla lasta nii, et see ei kõiguks. Nende uhkuseks on „czarny przerobiony wóz” [must ümberehitatud sõiduk], mida nimetatakse limusiiniks, kuigi keegi ei taha, et just see auto teda veaks. Ka „solidna jesionka” [tugev saar-puidust kirst] saab kiita kui loomuliku kujuga ja parimat sorti kirst. See on meelega jõhkralt otsekohene ning natuke naljakas: matusemehed räägivad oma mustast ametist nagu erilisest käsitööst, mida nad tunnevad paremini kui keegi teine.