Gatos pingados on brasiiliapärane väljend, mis tähendab sõna-sõnalt „tilkuvaid kasse”, kuid tegelikult viitab see väga vähestele kohalolijatele või üksikutele külalistele. Laulus kirjeldab see humoorikalt väikest pidu, kus saalis oli ainult kaheksa või üheksa inimest, mistõttu on väljend meeldejääv ja kultuuriliselt huvitav.
Clarice Falcão ja Moska laulavad kohtumisest, mida jutustaja mäletab peaaegu kaadrihaaval. Kõik algab ebamääraselt: „Era manhã / Três da tarde“ [Oli hommik / kell kolm pärastlõunal]. Ta saabub, teine inimene läheb üles, jutustaja ütleb „Oi! Fica à vontade“ [Tere! Tunne end vabalt], kuid teda ei kuulata. Ometi otsustab jutustaja, et just elu tõi nad kokku „naquela Terça-feira / Quinta-feira / de Setembro / Dezembro“ [tol teisipäeval / neljapäeval / septembris / detsembris]. Sõnad vahelduvad, nagu mälestus ise ei tahaks üht kindlat kuupäeva valida.
Kohtumine toimub peol, kus on „oito ou nove gatos pingados no salão“ [kaheksa või üheksa üksikut inimest saalis]. Brasiilia väljend gatos pingados tähendab siin lihtsalt väga väikest ja hõredat seltskonda. Menüüs on feijoada, Brasiilia oaroog, ning naljakalt kõlab „presunto enrolado no melão“ [singi sisse keeratud melon]. Mõlemad märkavad teineteise veidrusi: tema peab jutustajat väga naljakaks, tema räägib pikalt ja jutustaja teeskleb naermist; pluus on valepidi ning riietumisstiil meeldib talle siiski. Korduv „Eu me lembro“ [Ma mäletan] teeb sellest armsalt ebakorrektse armastusloo, kus tähtsad pole suured romantilised žestid, vaid vale kellaaeg, kummaline toit, liiga pikk jutt ja üks unustamatu teisipäev või neljapäev.