Заповедная Песня (Zapovednaya Pesnya) Lyrics in Estonian by Борис Гребенщиков (Boris Grebenshchikov)
Лицедей on vana ja haruldane sõna, mis tähendab 'näitleja' või 'silmakirjatseja'. See kannab endas teatavat irooniat või kriitikat, vihjates, et keegi mängib rolli või on ebaaus.
Laulus kasutab autor seda sõna, et väljendada soovi elada vaba ja ehedat elu, kus keegi ei saa talle öelda, et ta on silmakirjatseja või teeskleja. See on sügav ja mõtlemapanev sõna, mis kutsub esile arutelu autentsuse ja ühiskondlike ootuste üle.
See laul alustab täiesti pöörase palvega: „Отчини мне, природа, стакан молока“ [„Ava mulle, loodus, klaas piima“]. See pole tavaline piim, vaid „Молока от загадочных звезд“ [„piim salapärastelt tähtedelt“]. Laulja tahab oma mõistuse otsekui oksjonile panna, sest vene väljend „пустить с молотка“ tähendab midagi enampakkumisel maha müüa. Selle asemel et oma tarkust tõsiselt võtta, unistab ta lihtsast elust: külas on tal suur voodi, kuhu ta kutsub kõik hobused, ning vanana jookseb ta halli habeme ja vilepilliga ringi. Naljakas pilt muutub veel julgemaks, kui ta ütleb, et keegi ei tohi teda seepärast „лицедей'iks“ [„näitlejaks või teesklejaks“] nimetada.
Laulu kõige veidram ja õrnem hetk saabub siis, kui surm tuleb temaga magama. Surm lamab vaikuses tema kõrval, ütleb „еще“ [„veel“] ja kordab seda aina uuesti, kuni laulja hüüab „ура!“ [„hurraa!“]. Lõpus palub ta inglitel teda mitte süüdistada ega „saba keerutada“, mis on siin kujutluslik noomimine või karistamine. Tema põhjendus on lihtne ja suur: „Кто-то ж должен постичь красоту в глубину“ [„Keegi peab ju ilu sügavuti mõistma“], ulatudes „От Москвы до загадочных звезд“ [„Moskvast salapäraste tähtedeni“]. Nii liigub laul argise küla, hobuste ja piibutooni juurest kosmilise kauguseni, ilma et ta oma kummalist huumorit hetkekski kaotaks.
