Pica on siin laulus mitmetähenduslik sõna, mis teeb selle eriti huvitavaks. Otsetõlkes võib see tähendada 'sädet' või 'särtsu', viidates energiale ja elavusele.
Laulu kontekstis kasutatakse seda aga ka slängina, et kirjeldada kirge või erutust, mida laulja tunneb trammijuhiga kohtudes. See on sõnamäng, mis annab laulule vürtsi ja sügavust, vihjates nii füüsilisele tõmbele kui ka elujõule, mida see kohtumine talle annab.
See laul on lõbus armastuslugu, mille keskmes on trammiliin number seitse. Jutustaja hüppab varahommikul „do ninho” [pesast] välja ja läheb peatusesse, kuid ütleb ausalt, et ta ei oota trammi sõidu pärast. Ta ootab piletikontrolöri, keda ta nägi kord möödumas. Sellest hetkest hakkab tema seni skeptiline süda jälle unistama. Iga piletiavaja klõps paneb südame „a tocar a rebate” [häirekella kombel helisema]. See on naljakas ja väga konkreetne armumine: isegi trammi võimalik rööbastelt sõitmine või reisijate pahameel ei loe, sest tema jaoks on tavaline sõit juba sihtpunkt.
Kõige vahvam on sõnamäng sõnaga „pica”. See võib siin seostuda nii piletikontrolöri augustamistööriista kui ka tugeva erutuse või mõnuga. „A pica que o pica do sete me dá” [see mõnu, mida seitsme piletikontrolör mulle annab] kõlab meelega üle võlli, eriti kui jutustaja tunnistab, et süda võiks lausa piletikviitungi käest hüpata. Ta nimetab seda kohtumist „que triste fadário” [milline kurb saatus] ja kurdab, et tema sõiduplaan ristub ühe Carrise trammitöötaja omaga. Lõpus fantaseerib ta, kas mehel oleks „livre passe para o peito de alguém” [vaba pääse kellegi südamesse]. See on kerge, flirtiv ja natuke absurdne laul, kus trammipilet, kontrolöri tangid ja süda töötavad kõik ühe suure nalja heaks.