Żonkili on mitmuse vorm sõnast żonkil, mis tähendab nartsissi. See on ilus ja ebatavaline sõna, mis toob laulu lüürikasse värske ja poeetilise pildi.
Laulus palub laulja oma kallimalt: "Narwij słów jak żonkili" (Korja sõnu nagu nartsisse). See metafoor kutsub esile pildi õrnadest, värsketest ja ilusatest sõnadest, mis on kogutud ja kingitud, et jutustada nende ühist lugu. See annab sõnadele erilise väärtuse ja ilu.
See laul, "Wszystko Ma Swój Czas" (Kõigel on oma aeg), on tõeliselt liigutav ja mõtlemapanev lugu. See räägib sügavast igatsusest ja lootusest, isegi kui elu lõpp on lähedal. Laulja kujutab ette aega, mil ta on vana ja roostes ("Gdy pokryje mnie rdza" [Kui rooste mind katab]), ja palub oma kallimal istuda tema kõrvale, et nad saaksid kahekesi olla. Ta tahab, et naine räägiks neile olulistest hetkedest, nagu siis, kui ta oli raskustes ("Mów o drodze we mgle / Kiedy wciągał mnie piach" [Räägi teest udus / Kui liiv mind sisse tõmbas]) ja naine talle käe ulatas. See on ilus meenutus sellest, kuidas armastus aitab meil rasketest aegadest üle saada.
Laulja mõtiskleb ka surma üle, öeldes, et "Wszystko ma swój czas / I przychodzi kres na kres" (Kõigel on oma aeg / Ja lõpp tuleb lõpule). Ta palub oma kallimal mitte surma peale solvuda, kui ta peaks lahkuma. See on nii siiras ja aus tunne. Ja isegi pärast surma on lootust – ta lubab, et palub pilvede seas, et saaks vahel tagasi tulla ja nad saaksid taas tiigi äärde joosta ("Pobiegniemy nad staw" [Jookseme tiigi äärde]). See laul on tõeline pärl, mis tuletab meelde, et armastus ja mälestused jäävad alatiseks, isegi kui aeg edasi läheb.