Доля (Dolia) Lyrics in Estonian by Krechet, Alyona Alyona
Гречаним tähendab 'tatra'. See on huvitav sõna, kuna tatar on Ukrainas oluline kultuuriline ja toidutaim, mis sümboliseerib sageli kodumaad ja traditsioone.
Laulus lauldakse: "Вітер над гречаним полем голос хвилями несе" (Tuul kannab häält üle tatra välja lainetena). See loob kauni ja nostalgilise pildi Ukraina maastikust, mis on täis tatra välju, ja annab sõnale sügavama, emotsionaalse tähenduse.
"Доля (Dolia)" on lugu sellest, kuidas inimene räägib oma saatusega otse ja ilma ilustamata. Refrään kordab mõtet "Там де я, доля моя" [„Seal, kus olen mina, on mu saatus“], justkui ütleks ta: kuhu iganes ma lähen, võtan oma saatuse ja vabaduse kaasa. Pildid on hästi maalähedased: "Там поля зорані" [„Seal on põllud küntud“], "вітер над гречаним полем" [„tuul tatrapõllu kohal“], "мамин хліб на серці з печі я" [„ema leib ahjust on mu südame peal“]. Kõik see seob saatuse maa, lapsepõlvekodu ja perekonnaga, mitte mingi abstraktse õnne-õnnetusega.
Samas ei ole see mingi roosa muinasjutt. Doolia annab kohe alguses "дала біль, до рани клала сіль" [„andis valu, pani haavale soola“] ja lükkab ta "стежину невідому" [„tundmatule teerajale“]. On palve: "Ой, прости, Бог мене, від злості борони" [„Oh, anna andeks, Jumal, hoia mind vihast“], sest tee on raske ja pisaraid on palju: "Із очей сльоза, а в річок течія" [„silmas on pisar, nagu jõgedel vool“]. Samal ajal hoiab ta südames lapsepõlve ja kodu: jätab "дитинство в рідному дворі" [„lapsepõlve koduõuele“], kummardab vanade lugude ja esivanemate ees, ja ütleb saatusele otse: "тож мене веди сьогодні, доля моя" [„nii et juhi mind täna, mu saatus“]. See on lugu inimesest, kes ei põgene oma tee eest, isegi kui maa "в полум'ї" [„on tules“], vaid ütleb: olen seal, kus on mu valgus, mu valu ja mu vabadus korraga.
