Scheißmelodie on liitsõna, mis koosneb sõnadest "Scheiße" (sitt, jama) ja "Melodie" (meloodia). See tähendab otsetõlkes "sitamuusika" või "neetud meloodia".
Laulus kasutab Kerstin Ott seda väljendit, et kirjeldada meloodiat, mis talle pidevalt meelde tuleb ja teda minevikku tagasi viib, tuues esile valusaid mälestusi. See on emotsionaalselt laetud ja kõnekeelne väljend, mis annab edasi laulja frustratsiooni ja abituse tunnet selle korduvate mälestuste ees.
Kerstin Otti loos on üks meloodia, mida jutustaja kohe ära tunneb, kuid sugugi ei armasta. „Schon wieder diese Scheißmelodie“ [Jälle see kuradi meloodia] kõlab meelega järsult ja veidi naljakaltki: viis ise pole süüdi, aga selle kuulmine kisub ta hetkega minevikku. Ta ütleb, et „Alles was gestern war, ist jetzt wieder da“ [Kõik, mis eile oli, on nüüd jälle siin]. See, kelle ta oli enda sees kuskile „vergraben“ [maha matnud ehk püüdnud unustada], tuleb koos salmiga tagasi.
Laul kirjeldab, kuidas üks lugu võib terve õhtu ja öö ära rikkuda. Muusika „reißt mich aus der Welt“ [rebib mu maailmast välja] ning paneb mõtted „Kreisel“ [keerisena] peas ringi käima. Isegi kui see keerlemine lõpuks peatub, kostab sama laul esimeselt korruselt jälle ülevalt alla. Kõige tüütum ongi kordus: sama biit, sama mälestus, sama ärkvelolek. Pealkirja „Scheißmelodie“ võiks eesti keeles öelda „kuradi meloodia“ või „jama meloodia“.