Instinto tähendab 'instinkt', seda sisemist, loomulikku tunnet, mis paneb inimese tegutsema ilma pikalt mõtlemata, justkui keha teaks õiget vastust enne mõistust.
Laulus lauldakse "Mas foi como foi, o instinto fez" (kuid läks nagu läks, instinkt tegi nii), näidates, kuidas inimene lasi end juhtida oma sisetundel, mitte ratsionaalsel mõtlemisel, ja aktsepteerib tagajärgi.
Brasiilia muusik Gamadinho toob siin loos kuulajani ühe üsna valusa ja ausa loo mehest, kes teab täpselt, et keeras asjad tuksi. Lugu algab tunnistusega, et uhkus on talt mõistuse viinud: Nunca fui daqueles de pedir perdão ("Ma pole kunagi olnud see, kes andestust palub"). Ta ei üritagi vabandusi otsida ega partnerit ümber veenda, sest teab, et miski ei tee haiget olematuks. Põhjus on otsekohene: liha oli nõder ja pime loomus võttis võimust. Laulja nendib külmalt: o instinto fez meu corpo ser de outro alguém ("instinkt pani mu keha teisele kuuluma").
Kõige valusam iroonia peitub lootusetult purunenud tulevikus. Traditsioonilised pulmasümbolid – chuva de arroz (riisisadu, mida Brasiilias värskele abielupaarile õnneks loobitakse) ja rosas no buquê (roosid pruudikimbus) – visatakse lihtsalt kõrvale sõnadega deixa pra depois, pra quem merecer ("jäta see hilisemaks, sellele, kes väärib"). Gamadinho saab aru, et kolmekesi armastust ei ela, ja lõpetab kurva tõdemusega: nüüd tuleb tal elada ilma inimeseta, kelleta ta tegelikult elada ei suuda.