Spectre tähendab 'vaimu' või 'tonti', viidates sageli kummituslikule või ähvardavale kohalolekule. See on sõna, mis tekitab salapära ja sügavust.
Kuigi sõna ei esine otseselt laulusõnades, on see laulu pealkirjas ja annab edasi loo üldise meeleolu. See viitab sisemisele võitlusele või varjatud osale endast, mis kummitab ja mõjutab tegelase teekonda, muutes selle intrigeerivaks ja mõtlemapanevaks.
Norra artisti Alan Walkeri lugu "The Spectre" on energiline ja kaasahaarav, kuid selle sõnad peidavad endas sügavamat tähendust. Laul algab justkui hüüdega tühjusesse: "Hello, hello / Can you hear me?" (Hallo, hallo / Kas sa kuuled mind?). See on küsimus ühenduse ja kuuluvuse kohta, mida saadab hirm märkamatult kaduda. Laulja justkui otsib oma kohta maailmas ja iseennast, küsides: "Is this a place that I call home / To find what I've become" (Kas see on paik, mida koduks kutsun / Et leida, kelleks olen saanud).
Loo keskmes on aga võimas ja meeldejääv refrään: "We live, we love, we lie" (Me elame, me armastame, me valetame). See on justkui kokkuvõte inimkogemusest koos selle helgemate ja tumedamate pooltega. Laulja tunnistab, et tema sees on peidus "kummitus" (a ghost inside me) ja et ta ei vaja pimeduses valgust. See ei ole hirmutav, vaid pigem sisekaemuslik – aktsepteerimine, et meis kõigis on varjatud pool, millega peame õppima koos elama.