Оступилась [ostupilas] tähendab otseses mõttes „komistasin”, kuid võib tähendada ka „tegin vea” või „eksisin”. Laulus ütleb jutustaja „наверное, оступилась” [navernoye, ostupilas], vihjates, et ta võis suhtes vale sammu astuda, mis muudab selle sõna emotsionaalselt mitmetähenduslikuks.
See on lahkumise laul, kus armastus ei ole päriselt lõppenud, kuigi rong või lennuk viib laulja Moskvast Vladivostokki. Ta mäletab, kuidas teine inimene sosistas: „Я буду тебя ждать“ [Ma ootan sind]. Nüüd piinab teda teadmatus: võib-olla ootab teine ikka veel, aga kuidas seda kontrollida? Laulja hoiab käes „счастливый билет“ [õnnelikku piletit] sinna, kust ta kunagi kiirustades lahkus, ning tunnistab, et võis eksida. „Мне очень жаль, моя любовь“ [Mul on väga kahju, mu arm] kõlab otsekoheselt ja korduvalt, nagu vabandus, mida pole enam võimalik näost näkku öelda.
Moskvast Vladivostokini on Venemaa pikk vahemaa, nii et pealkirja linnad annavad lahkumisele päris geograafilise mõõdu. Laulja ütleb, et ta lendab päikesetõusu ajal ega pööra tagasi, kuigi süda valutab. Ta ei nuta enam, kuid ei peida oma südant juhuse eest ning lubab vana pileti enda juurde alles jätta. Eriti armas on vastuolu: ta läheb edasi, aga ütleb samal ajal „не забуду тебя“ [ma ei unusta sind]. Pilet muutub siin mälestuseks inimesest, kelle juurde ta võib-olla tahtis tagasi minna, kuid kelle kaotusega ta veel ei ole leppinud.