LEARN LYRICS

Himmelszelt tähendab sõna-sõnalt "taevatelk" või "taevavõlv". See on poeetiline ja kujundlik sõna, mis viitab taevale kui telgile, mis katab kogu maailma.

Laulus kasutatakse seda väljendit, et kirjeldada meremeeste vabadust ja piirideta elu. Nad ei vaja maja ega raha, sest nende "lossiks on kogu maailm" ja nende "tekiks on Himmelszelt". See sõna loob kauni pildi piiritust avarustest ja seiklusest.

„Santiano” on meremehelaul lahkumisest ja vastupandamatust kutsest merele. Hüvastijätt kallimaga on raske: „Der Abschied fällt schwer, sag mein Mädchen ade” [Lahkumine on raske, ütle, mu tüdruk, hüvasti]. Pisaraid võrreldakse soolase ja sügava merega, kuid meremehe süda „brennt lichterloh” [põleb heleda leegiga]. See kujund näitab, et igatsus ei kustuta seikluseiha. Korduv hüüd „Leinen los, volle Fahrt, Santiano” [otsad lahti, täiskäik, Santiano] kõlab nagu meeskonna ühine käsk: purjed üles ja otse edasi.

Laeva siht on avar ja romantiline: purjetada sinna, kuhu meri ja tuul kannavad, ning jõuda paika, „wo der Mond versinkt” [kus kuu loojub] enne päeva algust. Kodust ja rahast pole lauljale vaja, sest „Unser Schloss ist die ganze Welt, unsere Decke ist das Himmelszelt” [meie loss on kogu maailm, meie tekk on taevavõlv]. Nii muutub terve maailm koduks ja öine taevas magamistoaks. „Santiano” on siin korduv mereline hüüatus, mis annab refräänile hoogu ja paneb kujutlema laeva kihutamas vastu õhtupunast merd.