Sfiora tuleb verbist sfiorare, mis tähendab millegi kerget puudutamist või möödumist nii lähedalt, et see peaaegu puudutab. Laulus tähendab „Stanotte non ci sfiora” umbes „täna öösel ei puuduta see meid isegi kergelt”, luues poeetilise ja veidi salapärase kujutluse tunnetest, mis jäävad lähedale, kuid ei jõua päriselt kohale.
Samurai Jay ja Vito Salamanca kirjeldavad siin suhet, millest mõistus tahaks lahti lasta, aga süda ei suuda. Laulja palub põhjust, et unustada teine inimene, kuid tema naeratus ilmub ikka kohvitassi põhja: „C'è il tuo sorriso dentro al fondo di un caffè“ [„Su naeratus on kohvi põhjas“]. Ta loendab päevi, kuid ja aastaid ning küsib, kas nad lähevad kunagi teineteisest üle. Vastus on peaaegu juba olemas: „Bruciasse il mondo torno da te“ [„Isegi kui maailm põleks, tulen sinu juurde tagasi“]. See on väga suur ja natuke hull lubadus, eriti kuna samal ajal ütleb ta, et sel ööl nad teineteist enam ei puuduta ja muusika mängib veel viimast korda.
Pealkirja „Flamenco paranoia“ ühendab kirgliku tantsu ja rahutu mõtlemise. „Balaclava sui sensi di colpa“ [„Balaklava süütundel“] on kummaline, terav kujund: nagu näomask, mis peidab isegi süütunnet. „Acqua santa, portati i pensieri“ [„Püha vesi, vii need mõtted ära“] kõlab nagu soov end piinavatest mõtetest puhastada, samal ajal kui ümberringi on muusika, tulistav tänavamöll ja soov teise inimese järele. „Panta rei“ tähendab vanakreeka väljendina, et kõik voolab ja muutub, kuid siin ei kao mälestus kuhugi. Mõistus ja süda peavad sõda ning rahu, aga „non so dimenticare“ [„ma ei oska unustada“] jääb laulu kõige ausamaks lauseks.