Cobblestone tähendab 'munakivi'. See on huvitav sõna, mis viitab vanadele, sageli Euroopa tänavatele, mis on sillutatud ümarate kividega.
Laulus loob see pildi üksildasest jalutuskäigust kitsastel tänavatel, andes edasi melanhoolse ja ajatu atmosfääri. See sõna ei ole igapäevane, mistõttu on see meeldejääv ja pakub head võimalust laiendada oma sõnavara.
See laul on justkui vestlus pimedusega, mida laulja nimetab oma vanaks sõbraks. Ta kirjeldab, kuidas teda kummitab üks nägemus, mis on jäänud püsima "vaikuse helisse". See on lugu sügavast üksindusest ja võimetusest teistega tõeliselt suhelda, isegi kui ollakse ümbritsetud tuhandetest inimestest.
Laulja jälgib rahvahulka, kes "räägivad rääkimata" ja "kuulevad kuulamata", luues laule, mida keegi kunagi ei jaga. Ta püüab neid hoiatada, et selline vaikus kasvab nagu vähkkasvaja, kuid tema sõnad kaovad kui "vaiksed vihmapiisad". Inimesed kummardavad hoopis enda loodud "neoonjumalat", mis sümboliseerib pealiskaudset ja tehnoloogilist maailma. Laulu lõpus vihjatakse, et tõelised ja prohvetlikud sõnad on kirjutatud hoopis tagasihoidlikesse kohtadesse, näiteks metrooseintele, ja neid sosistatakse vaikuse helides.