Castiço tähendab 'puhas', 'ehtne' või 'tõupuhas'. See on huvitav sõna, mida igapäevastes lauludes tihti ei kuule.
Selles laulus kasutatakse seda, et kirjeldada laulja saatust ja identiteeti. Ta ütleb: "o meu fado é castiço, é mestiço" (minu saatus on puhas, on segavereline), mis viitab tema sügavatele juurtele ja samal ajal ka erinevate mõjude segule, mis on teda kujundanud.
„Quem Me Vê“ („Kes mind näeb“) räägib sellest, et inimest ei saa mõista ainult tema välimuse või ühe hetke järgi. Laulja kannab endas ema pilku: „Vê o olhar da minha mãe“ [Ta näeb mu ema pilku], mis pärineb omakorda vanaisalt. Ka tema olek tuleb isalt ja isalt enne teda. See on armas, veidi muhe mõte: iga pereliige on temas kohal, isegi need esivanemad, keda ta ise kunagi kohanud pole.
Kõige tähtsamad sõnad on „Sou um pouco da essência de tanta gente“ [Ma olen killuke nii paljude inimeste olemusest] ja „Sou mistura de tanta coisa diferente“ [Ma olen nii paljude erinevate asjade segu]. „Castiço“ tähendab siin ehtsat, tugeva päritolutundega, „mestiço“ aga segunenud või mitmest allikast pärit. „O meu fado“ võib tähendada tema saatust või eluteed, mitte ainult muusikastiili. Laul liigub isegi vanavanaisa mägedesse: „Que andou de terra em terra e guerra em guerra“ [Kes rändas maalt maale ja sõjast sõtta]. Seega ei näe temast aru saada püüdlev inimene ainult tema vanemaid, vaid terve pika perekonnaloo. Lõpus korduv „Tal como era o meu avô“ [Nii nagu oli mu vanaisa] kõlab nagu soe kinnitamine: ma olen ise, aga minus elavad edasi paljud inimesed enne mind.