Pohjola on Soome mütoloogias ja rahvaluules müstiline põhjapoolne maa, mis on sageli seotud külma, pimeduse ja maagiaga. See on ka Soome poeetiline nimi.
Laulus viitab "Pohjola" Soomele endale, rõhutades soomlaste vastupidavust ja ainulaadset eluviisi karmides põhjamaistes tingimustes. See sõna on laulu pealkiri ja kordub mitu korda, andes edasi tugeva identiteeditunde ja uhkuse oma päritolu üle.
Olli Haloneni „Pohjola“ on lõbusalt otsekohene laul Soomes sündimise rõõmust ja hädast. Alguses seisab ees soo, kirves või kõblas käes, ning lõputu põhjamaine tasandik: „Aluks oli suo, kuokka Jussi“ [Alguses oli soo, kõblas-Jussi]. Seejärel küsib laul, kes üldse tahaks sellist maad harida, ja vastab: tere tulemast Soome. Soomlasi kirjeldatakse kadakase rahvana, kes ei jäta oma kodu isegi ülekaaluka vastase ees, kuigi lotot tehes unistatakse Hispaaniasse kolimisest. Naljakas on see, et võit isegi ei muudaks inimest: „Täysosumakaan ei ihmistä muuta“ [Isegi täisvõit ei muuda inimest]. Turus kasvavad kased on ikka samast puust ja pakane võib kangekaelsegi inimese alandlikuks teha.
Laul loetleb põhjamaise elu veidrusi armastava muigega: suve oodatakse pimeduses, jaanitantsu peetakse lörtsis ning suve ja talve üle kurdetakse, aga lõunamaareisilt tullakse alati koju tagasi. Refräänis kõlab trots: „Et antaa tulla vaan“ [Las aga tulla], sest isegi külm ei saa laulja Corollale, Toyota autole, liiga teha. Vahepeal kukutakse, kuid tõustakse jälle. „Se on siunaus kirous, että synnyttiin Pohjolaan“ [See on õnnistus ja needus, et sündisime Põhjalas] võtab selle vastuolu hästi kokku. Jutuks tulevad ka Soome harjumused: arsti juurde minnakse alles siis, kui verd sülitatakse, kohv ja huumor on mustad, laste unejutud õpetavad jumalakartust ning populaarsed laulud räägivad surmast. Sauna, sisu, Popeda ja oma maa nimel vannumine kuuluvad kõik samasse eneseiroonilisse kodupilti. Lõpus tunnistatakse otse: vandutakse liiga palju, juuakse end purju, aga töö tehakse alati ära.