Björklövssal on liitsõna, mis koosneb sõnadest björklöv (kaselehed) ja sal (saal). See loob kauni ja poeetilise kujundi ruumist või paigast, mis on ümbritsetud kaselehtedega, justkui oleks see looduslik saal.
Laulus viitab see kohale, kus laulja kuulab tuule toone ja suve laule, pakkudes rahulikku ja idüllilist pilti loodusest. See sõna on haruldane ja maalib elava pildi, mis kutsub esile rahu ja ilu tunde.
See Mats Paulsoni lugu on justkui õrn suvetuuleiil, mis toob endaga kaasa mälestusi ja unistusi. Laulus kirjeldatakse tuult, mis puhub üle “vindens ängar” [tuule niitude] ja paneb tüülgordina lehvima. Laulja soovib kirjutada suvise laulu, milles on “sol och blomdoft i melodin” [päikest ja lillelõhna meloodias].
See lugu räägib ka möödunud armastusest või igatsusest. Laulja mainib tüdrukut, kes kõnnib haavasalus ja kellest on jäänud vaid koltunud foto. Aastatega on temast saanud “en dröm, en saga” [unistus, muinasjutt] – üksiku ränduri sümpaatia. Laulja tahaks kirjutada laulu, kus hetkedest saaks igavik, aga sõnad jäävad tummaks ja noodid kurdiks, ning laulu mõte jääb saladuseks. See on ilus ja melanhoolne lugu igatsusest ja mööduvast ajast.