Imbroglio tähendab itaalia keeles „segadust” või „sasipundart” ning on palju kujundlikum ja haruldasem kui tavaline confusione. Laulus kirjeldab see armastuse keerukat olukorda: „Che imbroglio era” tähendab „Milline segadus see oli!”.
Sõna pärineb algselt tähendusest „sassi keeratud lõng” ja sobib seetõttu hästi tunnete ning suhete läbipõimumise kirjeldamiseks.
Loretta Goggi laul „Maledetta Primavera“ keerleb ühe kiire ja segase armumise ümber. Kujutluses on lähedus, valge vein, lilled ja vanad laulud: „Voglia di stringersi e poi“ [tahtmine teineteist enda ligi tõmmata] ning „Vino bianco, fiori e vecchie canzoni“ [valge vein, lilled ja vanad laulud]. Kõik tundub korraga romantiline ja veidi naeruväärne, sest nad naersid isegi enda üle. Refräänis nimetab laulja kevadet „maledetta“, ehk „neetud“: kevad justkui ajas armumise liikvele, kuid jättis alles segaduse. „Che imbroglio era“ [milline sasipundar see oli] on siin väga täpne, natuke isegi muhe hinnang kogu loole.
Laulja ei suuda teisest inimesest päriselt lahti lasta. Ta küsib, mis jääb alles erootilisest unenäost, kui ärgates on sellest saanud hoopis luuletaja, ning tunnistab, et tühjade kätega on tal raske edasi minna. Eriti otsekohene on mõte: „Se per errore / Chiudo gli occhi e penso a te“ [kui ma kogemata silmad sulen ja sinule mõtlen]. Veel hullem on see, et armumiseks piisab tunnist, mistõttu kõlab küsimus „Che fretta c’era?“ [miks oli nii kiire?] nagu kahetsus ja etteheide korraga. „Maledetta primavera“ [neetud kevad] muutub lõpuks peaaegu hüüdeks inimesele endale: kui ta silmad sulgeb ja sinule mõtleb, võib kogu tunne uuesti alata.