Jutkutti on murdesÔna, mis tÀhendab 'pettis' vÔi 'vedas ninapidi'. See on huvitav ja veidi haruldasem sÔna, mis annab laulule folkloorse ja mÀngulise tooni.
Laulus kasutatakse seda, et kirjeldada, kuidas Ieva oma ema keeldudest mööda hiilis ja ikkagi tantsima lĂ€ks. See annab edasi nooruslikku uljust ja kavalust, mis on loo sĂŒĆŸeele oluline.
Korpiklaani âIevan Polkkaâ jutustab vallatust naabripoisist, kes kuuleb naabri juurest polkat ja tunneb kohe, kuidas jalatallad sĂŒgelema hakkavad. Ieva ema valvab tĂŒtre jĂ€rele, aga Ieva ei lase end keelust segada. âKun myö tanssimme laiasta laitaanâ [kui me tantsime ĂŒhest servast teise] ĂŒtleb laulu tuju vĂ€ga hĂ€sti Ă€ra: pidu lĂ€heb hooga, viiul vingub, kĂ”igil on pea mĂ€rg ja Ieva suu naerab. Soome murre teeb teksti eriti vembukaks. SĂ”na âĂ€mmĂ€â tĂ€hendab siin vanemat naist vĂ”i eite ja kĂ”lab ĂŒsna ninakalt, mitte hellitavalt.
PĂ€rast pidu lĂ€heb asi veel lĂ”busamalt ĂŒle vĂ”lli. Poiss saab ĂŒhe korra sugeda, Ieva hakkab nutma ja ema riidleb, kuid poiss vastab sisuliselt: mis sellest, tantsime veel. Ta kĂ€sib vanaeidel suu kinni hoida ja ĂŒtleb otse, et Ievast ta ei loobu. See on korraga flirtiv, jonnakas ja natuke liiga julge. LĂ”pus kĂ”lavad âSalivili hipput tupput tĂ€ppyt / Ăppyt tipput hilijalleenâ [mĂ”ttetud mĂ€ngulised silbid, mis vaikselt tilguvad], nagu peo hoog hajuks naljaka laulujupina Ă”hku.