Tarunhohtoiseen tÀhendab 'muinasjutulisse' vÔi 'legendaarsesse'. See on ilus ja poeetiline sÔna, mis viitab millelegi, mis on nii imeline ja eriline, et tundub olevat otse muinasjutust.
Laulus kasutatakse seda vÀljendit "Haluun tarunhohtoiseen" (Ma tahan muinasjutulisse), mis viitab igatsusele millegi maagilise ja erakordse jÀrele, mis viiks neid eemale argipÀevast ja rutiinist. See sÔna annab edasi unistuste ja vabaduse tunde, mis on laulu keskmes.
JVG "Ikuinen Vappu" rÀÀgib lĂ”putust teekonnast ja vabaduse otsingutest, mis on tĂ€is seiklusi ja natuke ka kaost. Laulja on justkui pĂ”genemas argielu eest, liikudes pidevalt edasi â "Joensuusta lĂ€nteen, Kuopiosta pohjoiseen" (Joensuust lÀÀnde, Kuopiost pĂ”hja poole). Ta ei taha enam tööd teha ("Ei enÀÀ duunii"), vaid tahab lihtsalt nautida elu ja surub puid ahju ("painan puita uuniin"), minnes sĂŒgavamale metsa ("SyvemmĂ€lle skutsiin meen").
See on lugu noorest mehest, kes on linnast Ă€ra eksinud ("eksyny on stadin poika"), aga naudib seda vabadust. Ta unistab "tarunhohtoiseen" (muinasjutulisest) elust ja tĂ€histab pidevalt, justkui oleks igavene vappu ("Ikuinen vappu takapenkil jatkuu") ehk igavene kevadpĂŒha. See on lĂ”bus ja natuke muretu pilk elule, kus kiirus ja spontaansus on esikohal, isegi kui see tĂ€hendab trahve ja hommikusi vĂ€rinaid.