Instinto tÀhendab 'instinkt', seda sisemist, loomulikku tunnet, mis paneb inimese tegutsema ilma pikalt mÔtlemata, justkui keha teaks Ôiget vastust enne mÔistust.
Laulus lauldakse "Mas foi como foi, o instinto fez" (kuid lÀks nagu lÀks, instinkt tegi nii), nÀidates, kuidas inimene lasi end juhtida oma sisetundel, mitte ratsionaalsel mÔtlemisel, ja aktsepteerib tagajÀrgi.
Gamadinho laul âInstintoâ jutustab mehest, kes tunnistab oma truudusetust ega pĂŒĂŒa seda ilusamaks rÀÀkida. Ta ĂŒtleb: âNunca fui daqueles de pedir perdĂŁoâ [Ma pole kunagi olnud seda tĂŒĂŒpi, kes andeks palub] ning tunnistab, et uhkus viib temalt mĂ”istuse. Ta ei oska tĂ€pselt öelda, kuidas kĂ”ik juhtus, kuid teab, et tema eksimus tegi teisele inimesele haiget. KĂ”ige otsekohesemalt kĂ”lab: âNada que eu fale vai curar sua decepçãoâ [Miski, mida ma ĂŒtlen, ei ravi sinu pettumust]. Vabandustest ei piisa, sest usaldus on juba mĂ”ranenud.
Laulu ĂŒks valusamaid ja veidi iroonilisi kujundeid on âChuva de arroz, rosas no buquĂȘâ [Riisisadu, roosid kimbus]. Riisisadu ja lillekimp viitavad pulmadele, kuid tema jaoks tuleb see unistus kĂ”rvale jĂ€tta, âpra quem merecerâ [selle jaoks, kes seda vÀÀrib]. RefrÀÀn ĂŒtleb otse: âUm amor a dois nĂŁo se vive a trĂȘsâ [Kahe inimese armastust ei saa elada kolmekesi]. SĂ”na instinto tĂ€hendab siin instinkti vĂ”i tungi, mida ta kasutab oma teo kirjeldamiseks, mitte vabandusena. Ta kaotas inimese, âsem alguĂ©m que eu nĂŁo vivo semâ [ilma inimeseta, kelleta ma elada ei suuda], ja just see vastuolu teeb loo eriti kibedaks: ta tahtis olla selle inimese jaoks Ă”ige mees, kuid ĂŒhe hetke ja oma keha pĂ€rast peab nĂŒĂŒd temast ilma elama.
Gamadinho on Brasiiliast pÀrit artist.