Verzopen on huvitav kĂ”nekeelne sĂ”na, mis tĂ€hendab sĂ”na-sĂ”nalt âuppunudâ, kuid inimeste kohta öeldes âtĂ€iesti purjus olemaâ.
Laulus kirjeldab see, kuidas pidu lĂ€heb nullist sajani ja seltskond on koos âbacoâsâ ehk BacardĂ-cola joogis justkui lĂ€bi imbunud. SĂ”namĂ€ng uppumise ja purju jÀÀmise vahel muudab selle vĂ€ljendi eriti meeldejÀÀvaks.
FLEMMINGi ja Mart Hoogkameri â100%â algab vĂ€ga lihtsast olukorrast: kaks meest on âzonder meid en zonder planâ [ilma tĂŒdrukute ja plaanita] ning suunduvad Amsterdamis baari. Nad teavad juba ette, et Ă”htu vĂ”ib kĂ€est minna: âIk voel het, man, het escaleert weer uit de handâ [Ma tunnen, mees, see lĂ€heb jĂ€lle kĂ€est Ă€ra]. See on naljakalt otsekohene peoplaan, kus telefoni ei tohi filmimiseks kasutada, sest âtelefoon op vliegtuigstandâ [telefon lennureĆŸiimile] tĂ€hendab, et tĂ€na elatakse hetkes.
RefrÀÀnis tellitakse parimad pudelid ja terve laud, et kĂ”ik saaksid âzwemmen ... in de bacoâ [ujuda koos bacos], kus baco tĂ€hendab siin rummi ja koolaga jooki. Peagi lauldakse baariletil ning Ă”htu liigub âvan nul naar de honderd procentâ [nullist saja protsendini]. âDie blonde, bruine, rooieâ [see blond, brĂŒnett, punapea] on lĂ”busalt otsekohene viis baaris viibivate naiste juuksevĂ€rvide nimetamiseks. KĂ”ige parem nali tuleb lĂ”pus: kui on öeldud, et kĂ”ik joodi Ă€ra, meenutab keegi, et kell on alles kĂŒmme. JĂ€relikult pole pidu isegi haripunktis, vaid alles kogub hoogu.