쓰라리는 tähendab 'kipitav' või 'valus'. See on emotsionaalselt laetud sõna, mis kirjeldab füüsilist või emotsionaalset valu, mis on terav ja püsiv.
Laulus kasutatakse seda sõna, et kirjeldada haava, mis on nii valus, et see kipitab. See annab edasi lootust, et isegi kõige sügavamad haavad paranevad ajaga, muutes selle sõna eriti mõjuvaks ja meeldejäävaks.
DAY6 laul „Maybe Tomorrow“ räägib päevast, mis tundub lõputult samasugune: ükskõik mida teha, miski ei muutu ja valu ümberringi ei paista taanduvat. Laulja ütleb otse: „뭘 해도 똑같고 변함없잖아“ [ükskõik mida ma teen, kõik on ikka samamoodi] ning „눈물만 차올라 고갤 들잖아“ [pisarad kogunevad silmadesse, aga ma tõstan siiski pea]. Uduses maailmas ei ole isegi selge, kuhu edasi kõndida. See on väga aus algus, aga mitte päris allaandmine: ta palub ajal edasi liikuda ja ootab, et järgmine päev oleks tänasest parem.
Laulu lootus on lihtne ja armas: homme võiks haav vähem valutada, külm võiks järele anda ning naeratus võiks tagasi tulla. „내일이 되면 오늘보단 따뜻하겠지“ [homme on ehk soojem kui täna] ja „내 맘을 감싸 줄 봄을 기다려“ [ma ootan kevadet, mis mu südame ümber mähkuks]. „Kevad“ on siin päris kujund, mitte kindel koht: see tähendab aega, mil külm ja üksildus taanduvad. Isegi kui paranemist veel näha ei ole, kujutab laulja seda hetke ette ja elab järgmise päeva nimel. „And so on“ viitab sellele, et homsed kuhjuvad üksteise järel, kuni ühel päeval saabub kauaoodatud päev. Väike, aga visa lootus: võib-olla homme.