Kmiotka on poola keeles 'tölp' või 'tobu'. See on üsna ebatavaline ja värvikas sõna, mida igapäevastes lauludes tihti ei kuule.
Laulus kasutatakse seda sõna, et väljendada vastumeelsust abielluda igava ja lihtsameelse mehega. Laulja ütleb: "Mamo, nie chcę za mąż nie zniosę Mężusia kmiotka spotkać" (Ema, ma ei taha abielluda, ma ei talu kohtuda tölpist abikaasaga), rõhutades oma soovi millegi erilisema ja põnevama järele.
Brathanki laul „Mamo, ja nie chcę za mąż” ehk „Ema, ma ei taha abielluda” on vallatu ja veidi liialdav unistus elust, mis oleks palju säravam kui tavaline abielu. Laulja ütleb emale otse: „Mamo, nie chcę za mąż, chcę blasku i chcę oklasków” [Ema, ma ei taha abielluda, ma tahan sära ja aplausi]. Ta tahab olla rahvahulgas esimene ehe, mitte lihtsalt „przechodzień” [mööduja], kes peab iga päev teesklema, selle asemel et päriselt elada. Naljakas on see, et ta ei lükka tagasi armastust, vaid kujutleb endale väga kindlat päästjat: tema värava ette saabub uhke sõiduk, rattad kulutavad sillutise ja mees põlvitab tema jalge ette.
Samas on unistus vastuoluline. Ta ei taha kohata „mężusia kmiotka” [talupoeglikku, matslikku mehukest], kuid igatseb „skrzydlatą miłość” [tiivulist armastust] ja isegi pahandavat „drania” [kaabakat või ulakat selli], kes oleks siiski armastamist väärt. Roosa lillväädi kasvamine, mandlilõhn ja teineteise ligi hoidvad liblikad loovad muinasjutulise suvepildi, kuid laulja tunnistab otse: „Bo mi jest miłości ciągle brak” [sest mul on armastusest ikka veel puudu]. Seega kõlab tema bravuurse „ma ei taha abielluda” all väga selge soov leida midagi erakordset, mitte lihtsalt sobivat meest ja harjumuspärast elu.