Подвенечная tähendab 'pruudi-' või 'pulma-'. See on haruldane ja poeetiline sõna, mis viitab otse pulmadele või pruudile.
Laulus on see osa fraasist "Мария Подвенечная птица" (Maria Pruudilind), mis loob müstilise ja veidi sürrealistliku kujutise. See sõna annab laulule ainulaadse ja meeldejääva tooni, kutsudes esile kujutluspilte millestki pühast ja samas salapärasest.
See laul liigub nagu kummaline rong läbi lagunenud maailma, kus inimesed on palju laulnud, kuid tulemuseks on ikkagi vaikus: „Сколько мы ни пели, всё равно, что молчали“ [ükskõik kui palju me laulsime, oli see sama mis vaikimine]. Selle tagajärg on eriti veider ja tugev kujund: „мёртвой стала наша святая вода“ [meie püha vesi muutus surnuks]. Kurbus veereb neist üle nagu rattad, aga nad lähevad siiski „Праздник урожая во Дворце труда“ [lõikuspeole Tööpalees]. Pealkiri kõlab ametliku ja piduliku üritusena, kuid laulus on see pigem kummaline sihtpunkt maailmas, kus masin ei tööta, teed pole võib-olla kunagi olnudki ning isegi dirigent on „абсолютно глухой“ [täiesti kurt].
Kõige lõbusamalt sürreaalne on tegelaste ja esemete kokkusattumine: kolhoosist pärit Roza ja „Мария Подвенечная птица“ [Maria, pulmapeoline lind] on valmis loovutama kõik, et pilet saada. „Колхоз“ tähendab nõukogudeaegset kollektiivmajandit, seega annab see Roza nimele väga konkreetse, argise tausta. Samal ajal on punastes kateldes must tahm, antiikvaremetes puruks rebitud rongid ja Ermitaaži, Peterburi kuulsa kunstimuuseumi, lõuendid jalakäijate jalge all. Taevas alla kukkunud täht koputab uksele, põllul hiilib faun ning jutustaja ootab tähitu öösel sadamas. Kõige üllatavam pööre tuleb lõpus: „Мы в самом начале“ [me oleme alles alguses]. Nii ei jõuta pidupäevale päriselt kohale, vaid astutakse alles selle veidra, katkise teekonna algusse.