Балалайка on vene rahvapill, mis on tuntud oma kolmnurkse kuju ja iseloomuliku kõla poolest. See on sügavalt juurdunud vene kultuuri ja sümboliseerib sageli vene hinge.
Laulus kasutatakse seda sõna metafooriliselt, et kirjeldada peategelase, "Русский Ванька" (Vene Vanka), südant. Fraas "сердце балалайка" (süda on balalaika) viitab sellele, et tema süda on täis vene vaimu, traditsioone ja ehk ka lihtsust ning rõõmsameelsust, mis on balalaikale omane.
See laul on hoogne ja meelega liialdav minapilt inimesest, kes samastab end Venemaaga. Korduv refrään „Русский Ванька, сердце балалайка“ [Vene Vanja, süda nagu balalaika] seob hüüdnime „Vanja“ vene rahvusliku kujutluspildiga, samal ajal kui „тёплая фуфайка“ [soe vatijope] annab sellele paksu, maalähedase ja veidi naljaka värvi. „Мне ни от кого не надо ни шиша“ [mul pole kelleltki mitte midagi vaja] kasutab kõnekeelset väljendit ни шиша, mis tähendab „mitte midagi“. Laulja ütleb, et Venemaa ei lõpe tema jaoks kusagil: „У России нету края, ведь она в моей груди“ [Venemaal pole piiri, sest ta on mu rinnus].
Salmides muutub pilt veel konkreetsemaks: liiga väike ушанка on karvamüts kõrvaklappidega, трикошки on spordipüksid ning первачок kodusel teel valmistatud kange alkohol. Ta ei viska ära kilekotte ega katkist sokki, puhastab oma jooki ja lõikab kabatšokki, sest „большего по сути мне не надо“ [sisuliselt pole mul rohkem vaja]. Sõna валит reas „Те кто валит за границу“ [need, kes välismaale jalga lasevad] on kõnekeelne ja halvustav väljend. Laulja nimetab Venemaad emaks, trikoloori isaks ning ütleb teravalt, et välismaale minejad on kodumaa häbiks. USA, Euroopa Liit ja geiparaadid ilmuvad tema vastandumise näidetena, nii et tekst kõlab korraga naljaka karikatuuri ja väga jõulise poliitilise hoiakuna.