Maxşere tähendab 'viimsepäev' või 'kohtupäev'. See on sügav ja dramaatiline sõna, mis viitab islami usus viimsele kohtupäevale, mil kõik inimesed äratatakse üles ja nende tegude üle mõistetakse kohut.
Laulus kasutatakse seda sõna, et rõhutada igavest ja vankumatut armastust või mälestust: "Tu çar te birnakım hatto roke maxşere" tähendab "Ma ei unusta sind kuni viimsepäevani". See annab laulule intensiivse ja poeetilise mõõtme, mis muudab selle meeldejäävaks.
Aynur Polati „Esmere / Vay Delal” on murtud armastuslaul, kus armastaja räägib inimesele, keda ta nimetab esmerim ehk „mu tumedapäine” või „mu brünett”. Küsimused on otsekohesed ja valusad: „Gönlüme açtığın bu yaralar biter mi?” [Kas need haavad, mille sa mu südamesse tegid, paranevad?] ning „Sonu ölüm olsa da sevenler vazgeçer mi?” [Kas armastajad loobuvad isegi siis, kui lõpp on surm?] Kõige teravamalt kõlab „Seven sevdiğini bir kalemde siler mi?” [Kas armastaja saab oma armastatu ühe pliiatsitõmbega maha kustutada?] Vastus on laulus selge: tema ei suuda unustada ja tahab teada, kuidas teine inimene ta nii lihtsalt unustas.
Mälestuseks on talle jäänud ainult „bir yırtık resmin” [üks rebitud foto]. Ühised unistused tunduvad nüüd valed ning teiselt inimeselt on jäänud peale pisarate väga vähe. Korduv „Vay delal” on hell hüüatus, mida võib siin mõista kui „oh, kallis” või „mu armas”. Laulus mainitakse ka Urfat ja Adıyamani Gölbaşıd, päris paiku Türgis, mis annavad igatsusele konkreetse maastiku. Koos kurdikeelsete kordustega muudavad need salmid loo eriti isiklikuks: üks laulja, üks kaotatud armastus ja üks vana foto, mida pole võimalik südames sama lihtsalt katki rebida nagu paberit.