Wpław tähendab „ujudes” või „läbi vee ujudes” ning on poola keeles üsna poeetiline ja ebatavaline sõna. Laulus kutsub laulja kuningannat enda juurde ujuma, mis loob humoorika ja kujutlusvõimet äratava pildi Läänemere riffide vahel.
Artur Andruse „Królowa Nadbałtyckich Raf” on suvine rannaromans, mis võtab lubadusi sama kergelt nagu mereäärne flirt. Mees tantsib naisega, tema jäme kuldkett surub vastu rinda, ja ta lubab talle „gwiazdkę z nieba” [taevatähte ehk võimatut või väga suurt kingitust]. Ta räägib, et laseb „sztuczny kwiat” [kunstlille] taevast alla ja müüb pärast hooaja lõppu kebab’i, et siis koos maailmale sõita. Naine ei jää talle alla: ta kingib talle iga päev karpidest valmistatud kee, kiidab tema „odlotowy siekacz’i” [väga ägedat hammast, kus odlotowy on kõnekeelne „lahe”] ning lubab, et võtab kaalust alla ja et raha saab küllalt. Kõige naljakamalt teatab ta, et ka tema abikaasa hakkab meest armastama, sest „w sumie to w porządku gość” [tegelikult on ta täitsa normaalne mees].
Refräänis kutsub naine oma merelist austajat: „płyńże do mnie wpław” [uju minu juurde, ära paadiga tule] ja nimetab end „Królowo Nadbałtyckich raf” [Läänemere riffide kuningannaks]. Muinasjutuline tiitel muutub lõpus järjest absurdsemaks: mees sõidab musta mootorrattaga minema, sest tal on teistel Poola randadel veel sadu samasuguseid seiklusi. Naine kohtub temaga kunagi liftis ja lööb talle emotsioonideta vastu nägu. Seejärel rändab „Läänemere riffide kuninganna” laulus Podkarpacie, Świętokrzyskie, Mazowieckie, Warmia-Masuuria, Ülem-Sileesia ja Białowieża juurde. Poola piirkondade nimetamine merekarideks teeb lõpu eriti vaimukaks: rannaromaani suur kuninganna võib ilmuda ükskõik millisesse Poola nurka, isegi sinna, kus merd pole.