Vesiliirtoon tähistab olukorda, kus sõiduk kaotab märjal teel haardumise ja hakkab libisema. See on liitsõna, mis koosneb sõnadest "vesi" (vesi) ja "liirto" (libisemine).
Laulus kirjeldab Arttu Wiskari ohtlikku olukorda, kus pere puhkusereis võtab ootamatu pöörde, kui nende matkaauto satub vesiliugusesse. See sõna toob esile loo dramaatilise pöörde ja annab edasi pinge, mis tekib ootamatu õnnetuse eel.
Arttu Wiskari ja Leavings-orkesteri teevad siin ühe väga soomepärase puhkuse, mis läheb järjest hullemaks. Pere saab kiirlaenuga lubatud puhkusereisi, sihtkohaks Visulahti vahakabinet, ning rendib kõige odavama matkaauto. Naine täidab kõrval ristsõnu, isa õpib sidurit kasutama ja lapsed püüavad ära arvata, kuhu nad üldse sõidavad. Siis tuleb paduvihm, nähtavus kaob ja neljanda maantee ehk „nelostie“ peale pudenevad laste Monopoly mängunupud. „Tässäkö tää oli?“ [Kas see oligi kõik?] kõlab nagu küsimus, mida küsitakse nii puhkuse kui ka kogu elu kohta. Naljakas on see, et isegi kuus külma alkoholivaba õlut jäävad Soliferi külmkappi joomata.
Aga koomiline perepuhkus muutub liiklusõnnetuseks: auto lekib glükooli, satub vesiliugu ja kihutab umbes saja kilomeetrise tunnikiirusega, rattad viltu. Raadio vaikib, noorte iidol ei laula enam ning autos valitseb täielik vaikus. Pärast õnnetust algab isa sõnul puhkus, sest ta on kuu aega kipsis, kuid vähemalt jõuab perekond Iltalehti ajalehe esikaanele: „Iskä teki meistä julkkiksii“ [Issi tegi meist kuulsused]. Selles loos ongi eriti terav nali: ebaõnnestunud koolid, tööd, isegi kinkudeta jõulud ja laste pettumused saavad korraga üheks täiesti pööraseks perelooks, mida kõik nüüd lehest lugeda võivad.