LEARN LYRICS

Muurareita tähendab 'müürsepad'. See on huvitav sõna, sest see viitab konkreetsele ametile ja on osa laulu teemast, kus laulja ja tema sõbrad unistasid maailma muutmisest, kuid neist said hoopis tavalised töölised.

See sõna sümboliseerib unistuste ja reaalsuse vahelist lõhet, andes laulule sügavama tähenduse ja tehes selle meeldejäävaks.

Anssi Kela laulab klassikokkutulekust, kus vanad koolikaaslased on oma kunagistest unistustest väga erinevate eludeni jõudnud. Kristian teeb endiselt klassi lakke nätsuga jumalat ja kasvatab nätsupildi järgi vuntse, Susanna elab nüüd koos naisega, Nummelin istub ikka nurgas oma vanade prillidega ning kunagi kadestatud Roope tantsib nii, et püksid vajuvad pahkluudele. Detailid on korraga naljakad ja halastamatud: kooliaegne „me muudame maailma” on asendunud müürseppade, taksojuhtide, kingseppade, arstide, ametnike, seersantide ja üksikemade argipäevaga. Refrääni rida „Tänään voidaan hetki olla kuninkaita” [Täna võime olla korraks kuningad] kõlab nagu sõprade väike ühine pidu, kus vana hiilgus tuleb kasvõi hetkeks tagasi.

Laulu teravus peitub selles, kuidas suured tulevikuplaanid aja jooksul kokku tõmbuvad. Pärast koolimütside pähe panemist arvasid kõik end kõike teadvat, kuid nüüd ütleb jutustaja otse: „Enkä minä ainakaan / Mistään tiedä paskaakaan” [Mina vähemalt ei tea mitte millestki mitte midagi]. See on robustne, naljakas eneseiroonia, mitte pidulik tarkusetera. Mõni unistus on kukkunud sõna otseses mõttes karjääri, mõni jäänud Miss Lohja võistluse finaaliks, mõni sõprus aga taandunud lausele „Oli kiva nähdä” [Tore oli sind näha]. Ja kui jutustaja koju jõudes avastab, et võti ei sobi lukku ning riided lendavad aknast välja, saab kooli kokkutulekust väga kiiresti täiskasvanuelu ebamugav õhtu.