LEARN LYRICS

Impalcature tähendab itaalia keeles „tellingud” ehk ajutised konstruktsioonid, mida kasutatakse ehitamisel. See on kujundlik ja harva esinev sõna, mis muudab lause väga visuaalseks: kui „tellingud kokku varisevad”, jääb laulja ilma kõigest, mis teda seni toetas, ning alles jääb ainult tema ise.

Angelina Mango „Aiaiai“ kõlab nagu närviline ja aus enesevaatlus. Jutustaja ei oska isegi vastata küsimusele „Ahi, ahi, ahi, come sto?“ [Ai-ai-ai, kuidas mul läheb?] Ta tunneb, et mida rohkem talle kiindumust näidatakse, seda rohkem kardab ta midagi valesti teha. Sõnad värisevad, small talk ehk viisakas pinnapealne jutuajamine käib talle üle jõu ja ta tunnistab: „Io manco mi riconosco“ [Ma ei tunne ennast enam äragi]. See on mõnusalt ebamugav, sest ta ei püüa näida kindel. Vastupidi, ta ütleb otse, et „non ci sto dentro“ [ma ei mahu sellesse sisse / ma ei suuda seda taluda].

Laulu kõige tugevam kujund on esineja, kes tunneb end omaenda kontserdil kummitusena. Teine inimene annab talle valguse, kuid ta palub: „Ti prego, non mi giudicare“ [Palun, ära mõista mind hukka]. Kui lavakonstruktsioonid kokku varisevad, jääb alles ainult tema ise. Lähedus muutub nii suureks, et piirid hägustuvad: „Dove finisco io, dove inizi tu“ [Kus lõppen mina ja algad sina?]. Samal ajal tunnistab ta, et kogeb kõike „a volumi giganti“ [hiiglasliku helitugevusega]. „Aiaiai“ on siin peaaegu närviline hüüatus, mis annab laulule korraga hoogu ja väikese koomilise krambitunde: inimene tahab kõige ilusamal hetkel kukkuda, enne kui peab end täielikult näitama.